Kui torm viib elektri ja side: Kahala järve külade kriisiõppus Kolga seltsimajas tõi kokku 18 hakkajat kaasamõtlejat
Kolmapäeval, 28. oktoobril 2026 toimus Kolga seltsimajas Kahala küla näitel põhjalik kriisilahendamise lauaõppus, mille korraldasid MTÜ Estlander ja Kahala Järve Külade Selts koostöös Kuusalu vallavalitsusega. Õppuse peamine eesmärk oli panna kogukond ühiselt ja realistlikult läbi mõtlema, kuidas tulla toime tõsises hädaolukorras, kus pikem lumetorm muudab teed läbimatuks, katkeb elektrivarustus ning lõpuks kaovad ka telefoni- ja internetiühendus.
Õppuse stsenaarium oli eluline ja karm: nädal aega väldanud suure sula järel olid teed kaetud vee ja jääga, temperatuur langes nulli ning ilmateenistus andis üle-eestilise tugeva lumetormi hoiatuse. Harjutus viidi läbi kolmes järjestikuses etapis, kus mängiti läbi kriisi areng alates esimestest tundidest kuni olukorrani, kus tavapärane elukorraldus on häiritud mitu päeva järjest ja välisele abile ei saa kohe loota.
Lahendusi otsiti kahe eraldi grupina: ühes meeskonnas panid pead kokku Kahala kohalikud elanikud ning teises naaberkülade esindajad. Mõlemad võistkonnad mängisid läbi täpselt sama Kahala küla kriisiolukorra. Selline jaotus tekitas laua taga erakordselt põneva ja elava arutelu – kohalikele tuttav kodukant vaadatuna oma inimeste kogemuse ja naabrite värske pilgu läbi tõi välja väga palju praktilisi ideid ning vaatenurki selle kohta, mida ja kuidas sellises kriisis tegelikult tegema peaks.
Olukordi lahendati meeskonnatööna kindla süsteemi järgi, kaardistades infovoo ning seades paika selge ajajoone põhimõttel „kes-mida-millal-kus“. Osalejatele jagatud vastutusalad peegeldasid reaalse kriisistaabi toimimist:
Kriisistaabi dokumenteerija seadis sisse logiraamatu ja tugipunkti vajaduste loetelu, tagades, et tehtud otsused, määratud vastutajad ja varude liikumine oleksid igal hetkel kiiresti jälgitavad ka meeskonna vahetumisel.
Tehnika-, teede ja ohutuse koordinaator hindas teede lahtilükkamise ja ligipääsude taastamise esmaseid prioriteete, kohaliku tehnika ja kütuse tegelikku saadavust ning masinajuhtide olemasolu, rõhutades ohutust ja ohtlike tööde vältimist asjatundjateta.
Varude ja logistika koordinaator tegi ressursside esmase inventuuri, määrates kriitiliste varude asukohad ja kasutuspiirangud, et neid ei kulutataks ära juba esimese ööpäeva jooksul.
Külade kontakti ja vabatahtlike koordinaator hoidis sidet elanikega, koondas vabatahtlikke konkreetsete ülesannete taha ning arvestas inimliku väsimuse ja olukorraga, kus mõni võtmeisik peab oma ülesannete tõttu ootamatult kõrvale astuma.
Info- ja sidekoordinaator töötas lahendustega, kuidas koostada ja levitada lühikesi, kontrollitud infoteateid ning vältida vastuoluliste kuulduste levikut ka siis, kui mobiiltelefonid enam ei tööta.
Heaolu ja abivajaduse koordinaator kaardistas piirkonna eakad ja üksi elavad inimesed, elutähtsad ravimivajadused ning piiri, millal saab kogukond ise aidata ja millal tuleb kindlasti kaasata ametlikud päästeteenistused.
Ühe olulise teemana käsitleti sidepidamist olukorras, kus tavapärased sidekanalid on rivist väljas. Vabatahtlik sidekonsultant Lauri tutvustas osalejatele kriisiaegse raadioside võimalusi ning põhimõtteid (huvilistele kättesaadavad Eesti Raadioamatööride Ühingu lehel: erau.ee/et/kriisi-raadioside).
Õppus tõi selgelt esile tõsiasja, et ükski kriisikoordinaator ega külavanem ei suuda kõike üksi ära teha. Kriisi ei lahenda paberil olev ametikoht – igaüks peab ise käed külge panema, kaasa mõtlema ja vastutuse võtma. Meie ühiskond ja igapäevane elutempo on aastatega oluliselt muutunud ning tänapäeva võtmes näeme sellist kogukonna ühtset tegevust ja küla kokkuhoidmist paraku aina vähem. Seda väärtuslikumad on säärased kokkusaamised, sest need annavad lootust ja usku: kui kätte jõuab kõige suurem ja raskem aeg, unustatakse argised erimeelsused, ollakse ikka ühtsed ja tegutsetakse ühise heaolu nimel.
Kogukonna suurim ressurss on tema oma inimesed oma erinevate teadmiste, oskuste ja vahenditega. Mida paremini me üksteist tunneme ja teame, kellele millises hädas toetuda, seda tugevamad me oleme. Õppuse keskne sõnum haakub hästi ka Raul Rebase Vikerraadio päevakommentaariga „Eesti suurim kasutamata kaitseressurss oleme me ise“.
Kriisiks valmisolek ei alga siis, kui torm teed sulgeb ja tuled kustuvad – see algab naabrite tundmisest, omavahelisest suhtlemisest ja valmisolekust üksteist aidata juba täna. Koostöös oleme tugevamad!


